[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

murdma ‹murran 45›

1. surudes, painutades, väänates v. muul viisil millegi terviklikkust rikkuma, selle kuju v. asendit muutma. a. millegi suhteliselt kõva ja rabeda terviklikkust rikkuma. Katki, pooleks, puruks, tükkideks murdma. Murdsin ridva lühemaks. Vang murdis kongi trellid eest. Murdsin puust paar oksa, põõsast endale paraja vitsa. Murrab põlvel painutades raks ja raks kuivi oksi lõkkesse. Murrab peenralt tulpe, nartsisse. Murrab leivakääru pooleks, leiva küljest palasid, raasukesi. Murdsin šokolaaditahvli tükkideks. Paasi, dolomiiti murtakse kivimurdudes. Torm murdis puid, kuusel ladva ära. Tuulest murtud puu. Linu lõugutades murti linaluud (katki). Kukkudes võib murda kaela, jala-, käeluu. Ära hammusta pähkleid, võid hamba murda. Hoia, et sa ronides luid-konte ei murra! Murtud tiivaga lind. Vesi on murdnud tammi, murdnud tammi läbipääsuks augu. *Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda .. A. H. Tammsaare. | piltl. Talve selgroog on murtud. Jää on murtud 'takistused on kõrvaldatud'. b. millegi suhteliselt sitke eseme, kehaliikme vm. kuju v. asendit muutma. Kõveraks, kahekorra, vinklisse murdma. Murdsin paberilehe pooleks, neljaks, kahekorra kokku. Poiss murdis naksudes sõrmi. Naine halas ja murdis ahastades käsi. Jõumees murrab hobuseraua sirgeks. Mehe käed murti selja taha. Kallaletungijal murti puss käest 'kätt pigistades sunniti pussi langetama'. Haarab teisel ümbert kinni ja murrab ta maha, pikali. Liigendist murtav haavlipüss, taskunuga. Saehambaid murdma 'räsama'. Murtud joon 'murdjoon'. *Vahelduva eduga tuuseldasime ja murdsime üksteist. M. Traat. | piltl. Haigus, palavik, gripp murdis mehe voodisse. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe, vähese intensiivsusega värvitoon'.
2. (jõuga) kuhugi tungima. Osavalt põigeldes murran palliga vastase korvi alla. Öösel olevat purustatud aknast, läbi akna suvilasse, lõhutud uksest keldrisse murtud. Rahvasumm tungleb perroonil, üritab täistuubitud rongile murda. Murdis 'tegi' endale küünarnukkidega rahvahulgas teed. Tükil oli menu, rahvas lausa murdis teatrisse. Kummargil ja külg ees murdsime tuisus ning lumetormis edasi. | piltl. *Kolmest küljest murrab üle Sõrve / meretuulte vaibumatu jõud. J. Smuul. *Samal silmapilgul murdis puudealusesse hämarusse esimene aovalgus. H. Laipaik.
3. ka füüs laine murdumist, levimissuuna muutumist esile kutsuma. Prisma murrab valguskiiri, murrab erivärvilisi kiiri erinevalt. Ionosfäär murrab ning peegeldab raadiolaineid. *.. aknaserv murdis [päikese]kiiri, heitis põrandale vikerkaare. E. Vetemaa.
4. (kiskja kohta:) saaklooma tapma. Kass murrab hiiri, rotte. Hunt murrab lambaid, rebane kanu. Karu murdnud lehma. Ega hunt hunti murra. Ei susi omast karjast murra. | piltl. Katk murdis oma ohvreid. *Mina olen sihuke mees: uss ei kisu, surm ei murra, konstaabel ei aja käsi külge. A. Mälk.
5. piltl millestki seni kehtinust, arvestatavast, järgitavast jms. üle astuma, seda mitte arvestama v. järgima; midagi rikkuma, hävitama, olematuks muutma. Kokkulepet, lepingut, tõotust, traditsiooni, vannet, lubadust, sõna murdma. Mees olevat naisele truudust murdnud. Miski ei suutnud murda tema elutahet, tahtejõudu, optimismi, meelekindlust, vaprust, võitlusvaimu, vabadusiha, usku vabadusse. Kellegi vastupanu murdma. Tema upsakus, ülbus, kangekaelsus on nüüd murtud. Püüdis piitsaga hobuse kangust murda. Päike käib juba kõrgemalt, talve võim on murtud. Minu mured on nüüd murtud. || füüsiliselt v. vaimselt ruineerima, muserdama, hävitama. Haigus, ebaõnnestumine, õnnetus, mure murdis mehe. Raske töö murdis isa tervise. Ta teovõime on halvatud, ta on täiesti murtud meeleolus. Tütarlaps hakkas murtud häälel oma õnnetusest rääkima. Ihult ja hingelt murtud inimene.
6. (intensiivse töötamise kohta:) rabama, rügama. Murrab tööd (teha). Murrab kände juurida, uudismaad teha. Ränk töö – murra kui sunnitööline! Sa ära nii hirmsasti murra, sa pole maatööga harjunud.
7. vigaselt ja kangelt (eriti valesti hääldades) võõrkeelt kõnelema. Võõras ütles mõned laused üsna murtud keeles. *.. eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. A. H. Tammsaare. *Murrab ja väänab [õpetaja] sõnu, saksa sorti mees. A. Mägi.
8. murdlema. Küll karidel meri murrab! *Saare idapoolsel, teravalt merre ulatuval neemel murrab raginal ookeani igavene ummik. R. Sirge.
9. tuimalt, pakitsevalt valutama, nagu rebima. Pea kohiseb ja kontides murrab, vist tuleb gripp kallale. Vist läheb vihmale, reuma murrab kontides, jalgades, puusas. *Suurt [käsi] ei valuta, aga tuhiseb imelikult ja vahete-vahel nagu murrab. R. Roht.
10. kõnek küljendama (varemalt). Veerud murtakse poognateks.

[miski] ei murra konti vt kont

hambaid murdma vt hammas

häält murdma vt hääl

[kelle(l)gi] kaela murdma vt kael

kokku murdma
kahe- v. mitmekorra keerama. Murrab kirja, paberi mitmeks kokku. Liigendiga taskunuga saab kokku ja lahti murda.

lahti murdma

1. millegi küljest murdes (1. täh.) tükki eraldama. Paemurrus murtakse suuri paelahmakaid lahti. Torm murdis jääpanga küljest osa lahti. Hakati sillutist, asfalti lahti murdma.
2. suletut, lukustatut v. kokkupandut, -murtut (jõuga) avama. Lukku, ust, seifi, laegast lahti murdma. Murrab pitseeritud kirja, pitseri lahti. Murrab taskunoa, haavlipüssi lahti. Valesti kokkukasvanud luu tuli uuesti lahti murda. Püüab haardest vabaneda, teda haaranud käsi lahti murda.

läbi murdma
jõuga läbi tungima, endale teed rajama. Marulise rünnakuga murti piiramisrõngas, piiramisrõngast läbi. Vaenlane püüab vasakul tiival läbi murda. Keegi murdis raginal põõsastikust läbi, läbi põõsastiku. Murdsime kõigest jõust trügides, küünarnukkidega teed tehes rahvasummast läbi. Vesi murdis tammi, tammist läbi. Jäälõhkuja murrab tugevast jäästki läbi. | piltl. Hakkaja mees murrab rinnaga elust läbi. Raske oli üldisest rutiinist läbi murda. Päike murdis aeg-ajalt pilvedest läbi. *.. ta tahaks kõnelda äärmiselt jahedalt, enesekindlalt, aga kibestumine murrab end paratamatult läbi .. R. Kaugver.

maha murdma

1. jõuga ümber v. pikali lükkama v. (purustades) lahti murdma (2. täh.) Torm murdis põlispuud, vahtra maha. Loomad olid kopliaia maha murdnud. Uks tuli maha murda. Värav murti maha. *.. läksid raudmeestega sülitsi kokku. Nad püüdsid neid maha murda ning toppida peadpidi rappa. E. Kippel. | piltl. Palavik, haigus, tõbi murdis poisse maha. Väsimus, viin oli mehe selleks õhtuks maha murdnud.
2. (hrl. kiskja kohta:) tapma, murdma (4. täh.); (maha rõhutab tegevuse lõpetatust). Hunt olevat mitu lammast, varsa maha murdnud. Katk murdis hulganisti inimesi maha: mõned külad jäid päris lagedaks. | piltl. *Kui tuisk vaibus, hakkasid räästad tilkuma. „Murdis külma maha!” ütlesid vanemad inimesed. R. Vellend.

(oma) konte ~ konti murdma vt kont

pead murdma vt pea

piike murdma vt piik

sisse murdma
vägivaldselt, jõuga, vastu kellegi tahtmist sisse tungima. Öösel oli majja, keldrisse, lattu, kauplusse sisse murtud ja palju vara ära viidud. Murdsime rüsinal uksest sisse. Polk murdis linna, vaenlase kaitsesse sisse. *Kui ma su õnnest hiljuti teada sain, olin ma valmis su juurde sisse murdma otse südaööl .. A. Jakobson. | piltl. Kevad murrab sisse. Kirjandusse murdsid sisse uued tuuled. Ei jõua enam niipalju teha kui varem – vanadus murrab sisse.

[kellegi] südant murdma vt süda

välja murdma

1. vägivaldselt, jõuga välja tungima. Murti piiramisrõngast, sissepiiratud majast välja. | piltl. Suletud ringist, ahistavast argipäevast välja murdma. *Kill lihtsalt armastab nii väga metsa ja loodust üldse, et see armastus tema lauludes välja murrab! E. Rannet.
2. jõuga murdes välja võtma v. kuskilt eemaldama, välja kangutama. Mehed hakkasid sillutisest kive välja murdma. Plangust murti paar lauda välja. *Ainult kihvad murdsid nad tal [= hundil] lõualuust välja .. L. Metsar (tlk).

ära murdma

1. (ära rõhutab tegevuse v. protsessi lõpetatust:) murdma (1. täh.) Torm on puul ladva ära murdnud. Nii kõva leib, et murra või hambad ära.
2. van murdma, maha murdma (2. täh.) *.. hiilib [kass] lähemale, kargab hiirele krapsti kallale ja murrab ta ära. A. Kitzberg.

sisse
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna illatiivilõpuga›
1. millegi sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks. Valas piima tassi sisse. Pani raha ümbriku sisse. Peitis varanduse maa sisse. Ärge astuge pori sisse. Saabaste sisse mahtusid ka villased sokid. Tegi endale heinte sisse aseme. Puuris seina sisse mitu auku. Puujuured ulatuvad sügavale maa sisse. Tee viib paksu metsa sisse. Algul elasin äärelinnas, pärast sain korteri linna sisse. Kuu kadus pilvede sisse. Jaanalind peitis pea liiva sisse. Kingitus pakiti karbi sisse. Keeras lilled paberi sisse. Mähi laps teki sisse. Seda toitu ei võta ma enam suu sissegi 'ei söö enam kunagi'. Vaatas naisele sügavasti silma sisse 'otse silma'. Sosistas naabrile midagi kõrva sisse 'kõrvaaugu juures'. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Sadam jääb 35 km jõe suudmest maa sisse '35 km sisemaale'. *Juss oli fakiir, neelas mõõka ehtsalt, aga Uugu mõõk läks käepideme sisse, kui ta otsa suhu pani. H. Kiik. || (inimese, tema siseelu kohta). Mis sinu sisse küll on läinud, et sa nii okkaline oled! *„Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,” vastas eit, „kes teise sisse näeb.” A. H. Tammsaare. *Ta tahtis.., et see jääks mehe sisse, temale, Mildale kuulmatuks ja teadmatuks.. R. Põder.
2. millegi hulka, sekka lisaks. Hinna sisse on arvatud ka veokulud. Väiksed liigud käisid kauba sisse.
3. (pühkides) millegi vastu, millegi külge. Pühkis käed kaltsu sisse puhtaks. Pühib pihud põlle sisse. Kuivatas jalad vana räti sisse.
4. millegi raamidesse, piiridesse. Viga mahtus lubatud vahemiku sisse. *Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. A. H. Tammsaare. | (ajaliselt). Jooksja tulemus mahtus kontrollaja sisse. Valmimistähtaeg peaks jääma kahe kuu sisse.
5. kasut. viitamaks olukorrale, seisundile, millesse siirdutakse. On aeg tõsta halastus ja ligimesearmastus jälle au sisse. Ära tõuka mind patu, hukatuse, õnnetuse, kiusatuse sisse! Nüüd oleme küll häda sisse sattunud. Tütar sai rikka elu sisse. *Sest igaüks, kes on ristitud Issanda nime sisse, on surnud oma vanale elule. A. Kalmus. *See kurbus tegi ta nii tühjaks, et ta uuesti une sisse vajus. M. Saat.
6. kasut. viitamaks objektile, millega seotud tegevusse paigutatakse kapitali, raha vms. Pani kogu oma raha väikeettevõtte sisse. Paigutas oma varanduse õigel ajal kaubalaevade sisse. Olen kogu oma nooruse talukoha sisse matnud. *.. meresõit ja kalaäri on ikkagi õnneasjad. Maa sisse pandud raha, see on kindel kapital. H. Sergo.
7. hrl van kasut. viitamaks olendile, asjale v. nähtusele, kellesse v. millesse, keda v. mida usutakse. Kõikumatu usk jumala sisse. Naine uskus tablettide tervistava toime sisse. *Ma usun sinu sisse, Anu, ja katsu sina ka kõigest omast väest minu sisse uskuda. J. Peegel.
8. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Töövõtted tuleb harjutada käe sisse. Need õpetused on mulle juba ammu pealuu sisse kulunud. Ütles teisele suu sisse, mida ta temast arvab. Ära mind selle supi sisse sega! Vanapoiss lausa upub raha sisse.
II. ‹adv›
1. sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks; koostisesse, hulka, sekka. Lumi tuli saapasäärest sisse. Toppis jala püksisäärest sisse. Kingad lasevad vett sisse. Higinired jooksid avatud pluusikaelusest sisse. Kuiv puit ei võta naela sisse. Otsi sobiv kauss ja pane kompvekid sisse. Pani teele sõstramoosi sisse. Sööge nii palju, kui sisse mahub. Haigel ei lähe enam söök ega jook sisse. Mees kisub ahnelt suitsu sisse. Laps tõmbas sisse jäist õhku ja külmetus. Korvpallur viskas jällegi sisse 'korvi'. Väravavaht ei lasknud ühtegi palli sisse 'väravasse'. Kalamees viskas õnge sisse 'vette'. Sõnnik tuleb sisse 'maasse, mulda' künda. Lehm sattus sohu ja vajus sisse 'pehmesse pinnasesse kinni'. Vankrid vajusid porisel teel kuni rummuni sisse 'porisse kinni'. Välk lõi (majja) sisse. Auto sõitis eessõitjale tagant sisse 'otsa'. Kaupmees pakkis kauba sisse. Kirikutorni olla küla kauneim neitsi sisse müüritud. Kindlus piirati sisse. Määris ööseks jalad kreemiga, salviga sisse. Repertuaari sokutati sisse ka paar šlaagrit. Kontrolltöösse on paar viga sisse lipsanud. Hinded kanti päevikusse sisse. Artikkel läheb lehte sisse. || ka väliselt, pealispinnale nähtavaks. Pudelile tuli pragu sisse. Põletas kapale kirjad sisse. Pressis pükstele viigid sisse. Lõikasin habet ajades sisse. || auku, lohku. Ta on tugevasti kõhnunud, põsed, palged on sisse vajunud. Haige on näost üsna sisse langenud. Tõmba kõht sisse! Rind sisse, õlad ette! || siseruumi(desse), majja, katuse alla; muule kitsamalt piiritletud alale. Palun astuge, tulge sisse! Külalised paluti, kutsuti sisse. „Sisse!” hõigati toast. Astu vahel meile, meie poole ka sisse! (küllakutsena). Inimesi vooris sisse ja välja. Ruum oli rahvast täis, meie ei mahtunudki sisse. Ära sa koera sisse lase! Kedagi polnud kodus, me ei saanud sisse. Muud ei jää üle, tuleb aknast sisse ronida. Pane uks kinni, külm tuleb sisse! Seinapragudest lõõtsus sisse jäine tuul. Katus oli katki ja vihm sadas sisse. Pliit ajab suitsu sisse. Too pesud sisse, vihma hakkab sadama. Lilled tuleb enne külmade tulekut sisse tuua. Jõululaupäevaks toodi heinad sisse. Õhtul aeti loomad sisse 'lauta'. Ööklubisse, kinno ei lastud meid sisse, peeti liiga nooreks. Ta võetakse homme haiglasse sisse 'haiglaravile'. Millal rong sisse 'jaama' tuleb? Laev tuli sisse 'sadamasse'.
2. osutab inimese iseloomule, hingele, mõtetele, harjumustele. Mis sulle ometi sisse on läinud? Talle on nagu kurivaim, paha vaim sisse läinud. *Kui salavimm ja umbjonn jäävad sisse, välja harjumata, kalestub lapse süda.. M. Traat. || koos vastava verbiga osutab mingi hoiaku, harjumuse kujundamisele v. juurdumisele. Viisakus on poisile maast-madalast sisse kasvatatud. Hakkas lapsele varakult häid kombeid sisse harjutama. Püüab noortele suuri ideaale sisse istutada. Sisse juurdunud väärkujutlus. *Vanast Kreekast on meile koolipõlvest saadik sisse tuubitud ettekujutus, et seal valitsesid vaimsed huvid.. A. H. Tammsaare.
3. koos vastava verbiga osutab millegi purustamisele, kokkulangemisele v. hävimisele; katki, puruks, kokku. Poisil löödi, taoti nägu, hambad sisse. Keegi on akna sisse löönud, visanud. Küll siin on aknaid sisse pekstud! Kui lahti ei tee, lööme ukse sisse! Koobas, kaev varises sisse. Pehkinud katus ähvardab sisse vajuda. Lagi, korsten on sisse langenud. Äkki hakkasid kivid liikuma ja pinnas vajus mürinal sisse. *Ruhviseina rõhus meri küll sisse, aga ahtrisalong pidas vastu. H. Sergo.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingisse olukorda, seisundisse, olekusse siirdumisele. a. (seoses millegi alustamisega, tegevusse rakendamisega, kasutusele võtmisega v. millegi käivitumisega). Õpetaja juhatas tunni sisse. Uus kirik õnnistati, pühitseti sisse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Lülitas raadio, televiisori sisse. Autojuht lükkas sisse kolmanda käigu. Viidi sisse mitmeid uuendusi. Riigis seati sisse eriolukord. Võtsime kohad, järjekorra varakult sisse. Võtke sisse lähteasend! Pidu sai õige hoo sisse. Õhtuks tuli väsinud meestele elu, eluvaim jälle sisse. Kassile tuli särts sisse, kui hiirt nägi. Taimed on jõudsa kasvuhoo sisse saanud. *Valmis sõrru ja alles lagakil laasmaa piiril oli Kurgla rahvas töörinde sisse võtnud. J. Kross. *Ta püüdis hobust tagasi hoida, kuid see oli paraja tuuri sisse saanud ja ei teinud märkamagi. H. Laipaik. b. (täbara olukorra, vahelejäämise puhul). Õpilane keerutas, rääkis ennast sisse. Jäi vahele ja vedas ka kaaslased sisse. Nii haledasti pole ma enne sisse kukkunud! Vaata ette, see tegelane mässib sindki sisse. Sisse lendasid, suli! c. (seoses millegi ettevalmistamisega järgnevaks kasutamiseks v. tegevuseks). Uus auto pole veel sisse sõidetud. Suusad tuleb korralikult sisse sõita. Trampliin, tee on sisse sõitmata. Latikate püügil on oluline püügikoht sisse sööta. Uued kingad tuleb sisse kanda. Orkester mängis uue loo sisse.
5. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. sisse andma, sisse keetma, sisse kirjutama, sisse magama, sisse maksma, sisse murdma, sisse nõudma, sisse ostma, sisse tegema, sisse tooma, sisse vedama, sisse vehkima, sisse võtma

elu sisse ajama ~ lööma ~ puhuma vt elu

hinge sisse puhuma ~ ajama, hinge sisse saama vt hing [1]

hääli sisse lööma ~ panema ~ tõmbama, hääli sisse saama ~ võtma vt hääl

raha sisse tegema vt raha

sõitu sisse lööma ~ tegema vt sõit

(ühest) kõrvast sisse ja teisest välja laskma, (ühest) kõrvast sisse ja teisest välja minema vt kõrv